Küünlapäev oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Sellega lõppes kesktalv, algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks. Küünlapäeval antakse külmale lõplik ja viimane hoop - külma süda lüüakse lõhki. Kevade märgid hakkavad end vähehaaval ilmutama: küünlapäevast hakkab talvel teine silm vett jooksma, kõrred “lund vihkama”, siga “kõrva paistma” jne.
Küünlapäevast algas teenistuslepingute sõlmimine. Palgati aastasulaseid ja teenijatüdrukuid, suvilisi ja karjaseid. Ka mõisamoonameeste ja rentnike kohakaubad tehti küünlapäeval või siit alates. Lepingud sõlmiti sageli kõrtsis, kuhu selleks kokku mindi.
Küünlapäeva on peetud ka naiste pühaks. Naistele anti rohkem vaba aega, nad käisid külas, kohati ka kõrtsis. Mehed tegid siis naiste koduse töö. Küünlapäeva päikesepaistest loodetakse sel aastal head tervist.
Küünlapäeva toitudest võib nimetada seapea, seajalgade ja -külje ning tangupudru söömist.
Ketrustööd pidid küünlapäevaks lõppema. Ilmad muutusid valgemaks, algas kangaste kudumine. Põllutööde alguseks pidid kangad kootud olema. Ketrustööd olid küünlapäeval keelatud, õmblemine aga paiguti soovitatud.
Küünlapäeval mainitakse ka küünalde valmistamist, need pidid siis hästi valge tulega põlema. Päikesepaistelise küünlapäeva järgi loodetakse head heinaaega, soodsat rukkiõitsemise ja -kasvu aega, ehkki on ka vastupidiseid teateid: lumesadu ennustab head viljasaaki. Halb enne on küünlapäeva sulal. Sula ilm ennustab külma kevadet. Tuntud on vanasõna: “Saab küünlapäeval härg räästa alt juua, ei saa kukk maarjapäeval nokkagi kasta.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar