Sisaliku rada ja Piusa

Piusa liiv on ilus hele ja sisaldab palju kvartsi. Vihmapilved on juba taevas.

Korraga tõusis tuul ja silmad said liiva täis.

Pisas filmi vaatamas: Rea, Johanna, Anette. Nende toolid olid saarepuust.

Muuseumikoopas

Koopas oli vaid 9 kraadi sooja. Prr kui külm!

Rabarada sai läbi! Oh!

Matkaraja lõpus nõia juures.

Vaateplatvormilt jõuavad alla Ülle ja Elis...

Lisete ja Anna jõuavad torni tipust tagasi. Kas oli ka hirmus?

Anna, Lisete, Ülle, Johanna, Anette, Kadi

Rabajärve vesi oli pruun ja toitainete vaene. Kalu seal ei ela, küll aga linde: sõtkaid ja sinikael- parte.

Hardi uurib soojärve linde.

Veiko Maastik Keskkonnaametist oli väga tubli grupijuht.

Soojärv

Rabarajal

23. mail 1.- 4. klassil tunde ei toimunud. Kooli tulid kõik koolikottideta ja matkariietes. Kohe hommikul istusime bussile, et sõita Meenikunno rappa, kus ootas meid giid Veiko Maastik Keskkonnaametist.

Ilm oli imeilus: päike paistis, puhus mahe tuul ja soojagi oli paarkümmend kraadi. Esialgu vaatasime üle Päikeseloojangu maja ning panime paika matka reeglid: grupijuhist mööda ei lähe, kõvasti ei räägi ning prahti maha ei viska. Veiko selgitas meile, miks on sood ja rabad vajalikud - neis on suured mageveevarud.

Raba laudteel kõndides saime tuttavaks viie rabas kasvava taimega: küüvitsaga, sookailuga, jõhvikaga, huulheinaga ja tupp- villpeaga. Nägime ka tondihobusid ja hiidämblikke ning imetlesime väikeseid, kuid vanasid keerdunud tüvega rabamände. Saime teada, mis vahe on älvel ja laukal. Laugas on sügav ja mudane koht rabas. Älves on sügav ja märg lohk rabas, mis on kaetud pealt samblaga ja näib seetõttu astumiseks sobiv. Ohtlikud on rabas kõndijale mõlemad.

Raja lõpus heitsid lapsed pilgi läbitud rabale vaateplatvormilt. Seejärel said kõik öelda, mis neile retkelt meelde jäi.

Siis keeras bussinina Piusa poole. Piusalt sõime esmalt kõhud täis. Siis asusime koopaid avastama.

Piusa koopad tekkisid 1922. aastal, mil sealset klaasliivaks sobivat kvartsliiva hakati maa-alustes käikudes kaevandama. Piusas asuvad endised kaevanduskäigud on kujunenud lendlaste ehk rahva seas nimetatud nahkhiirte talvituspaigaks. Nahkhiired on lendavad imetajad. Nad on peidulise eluviisiga ning asustavad nii loodusmaastikke kui hõreda inimasutustega kultuurmaastikke. Nende suvised elupaigad on puistutes ja veekogude ääres. Päeval on nahkhiired peidus, öösel aga sooritavad toitumislende. Nad on putuktoidulised. Piusa koobastikust on leitud seitset liiki nahkhiiri: tiigilendlane, veelendlane, brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja- nahkhiir. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini.

Ilusaid liivakiviseinu imetlesime muuseumikoopas, seal saime teada ka, kuidas liiva kaevandamine vanasti käis. Karjääris saime olla natuke aega, sest suur tuul, vihm ja kõuemürin ei lasknud kauem kaunist liivavälja nautida. Suud- silmad said peent liivapuru täis.

Tore oli erinevate värvidega liivast valmistada liivapudel. Erinevate värvidega liiv tekitas pudelisse lustaka värvidemängu. Vahepeal tuli pudelit koputada. Esimene pudel läks koputamise peale lausa katki. Siis läksime vaatama filmi Piusast ning kiikasime muuseumis ringi.
Missugune "õige" ekskursioon on ilma poepeatuseta? Reisile pani suure punkti Edu kaupluse külastamine Põlvas. Mõni ostis endale pisut magusat, mõni sirutas muidu jalgu-

See oli taas tore ja õpetlik päev! Lapsed said taas kiita viksi ja viisaka käitumise eest. Sõidukulu rappa kandis Keskkonnaamet. Suur- suur aitäh talle!