30. märtsil käisid Krootuse Põhikooli 1.- 4. klass, kokku üle 30 uudishimuliku poisi- tüdruku ja 3 õpetajat varakevadisel matkal. Matka eesmärgiks oli jälgida kevade märke ja uudistada, kuidas toimub töö AS Krootuse Agro Tõmmoja robotlaudas. Igal koolipäeval joome piimavahetunnis klaasi piima, aga kas kõik tänapäeva last teavad ka, kuidas tuleb piim meie lauale?
Hoolimata, et kohal on põldlõoke, kiivitaja, kuldnokk ja valge toonekurg ning metsa all on õied lahti ajanud esimesed sinililled, näitas kevadine ilm oma tujukat palet - teel sadas nii vihma kui lörtsi. Aga kevadised veed vulasid lõbusalt ja karvased pajuurvad on kohe- kohe puhkemas. Matk lauta ja tagasi oli parasjagu pikk, aga tuju oli hea ja väikesed jalad astusid usinalt.
Kohe lauta sisse astudes köitsid me tähelepanu sinised "ehted" , mis lehmadel kaelas olid. Meie giid selgitas, et need on andurid, mis näitavad, mitu korda on lehm läinud lüpsil ning jäädvustab kogu info pisiasjani iga looma kohta. Laudas toimub kogu töö robotite abil: robotid söödavad, joodavad, koristavad lauta ja lüpsavad loomad. Laudas mängib mahe muusika ja lehmadel on valida, kas nad soovivad puhata, süüa või lüpsile minna. Isegi seljasügamise vahend on üles riputatud. Kui mõni loom vajas sügamist, astus ta erksavärvilise sügaja alla.
Eriliselt armsad olid vasikad, kes kohe lapsi uudistama tulid ja meelsasti näppe oleksid lutsinud. Nägime vasikate kunstema - see on kummist nisa, kuhu tuleb piimapulbrist segatud soe piim. Tark masin teab täpselt palju kellelegi anda. Vasikate söögiks on veel huvitavad helbed, mille seast lapsed tundsid maisihelbed ära. Üks pisike äsjasündinud vasikas oli lampide all soojas.
Lüpsiruumis oli samuti palju uudistada. Lüpsile sooviv lehm astus platsile, robot pesi ta udara puhtaks, sooritas eellüpsi, masseeris udara ning asus lüpsma. Arvutiekraanilt oli täpselt näha kui palju ühestki nisast piima tuli.
Teekond tagasi koolimajja kulges rõõmsalt.
Tore oli näha, kuidas saab piim meie lauale, kuidas kevad aina suuremate sammudega astub ning samas veenduda, kuivõrd ilus on meie kodupaik.
Hoolimata, et kohal on põldlõoke, kiivitaja, kuldnokk ja valge toonekurg ning metsa all on õied lahti ajanud esimesed sinililled, näitas kevadine ilm oma tujukat palet - teel sadas nii vihma kui lörtsi. Aga kevadised veed vulasid lõbusalt ja karvased pajuurvad on kohe- kohe puhkemas. Matk lauta ja tagasi oli parasjagu pikk, aga tuju oli hea ja väikesed jalad astusid usinalt.
Kohe lauta sisse astudes köitsid me tähelepanu sinised "ehted" , mis lehmadel kaelas olid. Meie giid selgitas, et need on andurid, mis näitavad, mitu korda on lehm läinud lüpsil ning jäädvustab kogu info pisiasjani iga looma kohta. Laudas toimub kogu töö robotite abil: robotid söödavad, joodavad, koristavad lauta ja lüpsavad loomad. Laudas mängib mahe muusika ja lehmadel on valida, kas nad soovivad puhata, süüa või lüpsile minna. Isegi seljasügamise vahend on üles riputatud. Kui mõni loom vajas sügamist, astus ta erksavärvilise sügaja alla.
Eriliselt armsad olid vasikad, kes kohe lapsi uudistama tulid ja meelsasti näppe oleksid lutsinud. Nägime vasikate kunstema - see on kummist nisa, kuhu tuleb piimapulbrist segatud soe piim. Tark masin teab täpselt palju kellelegi anda. Vasikate söögiks on veel huvitavad helbed, mille seast lapsed tundsid maisihelbed ära. Üks pisike äsjasündinud vasikas oli lampide all soojas.
Lüpsiruumis oli samuti palju uudistada. Lüpsile sooviv lehm astus platsile, robot pesi ta udara puhtaks, sooritas eellüpsi, masseeris udara ning asus lüpsma. Arvutiekraanilt oli täpselt näha kui palju ühestki nisast piima tuli.
Teekond tagasi koolimajja kulges rõõmsalt.
Tore oli näha, kuidas saab piim meie lauale, kuidas kevad aina suuremate sammudega astub ning samas veenduda, kuivõrd ilus on meie kodupaik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar