Järvemuuseumi ees.
Lisete meisterdab pilti kalast.
Rea ja Kadi
Anna on kalepurjeka tüürimees.
Rea, Kadi, Ülle, Johanna, Lisete, Anna ja Elis.
Kui väga jahe hakkas, sai väikesesse kajutisse sooja pugeda.
Kõik 1. klassi piigad. Hardi, ae, kus sina oled?
Kuna jõudsime kohale pisut varem, oli meil aega pisut vaateplatvormil väga ilusat Võrtsjärve vaadet imetleda ja ringi jalutada. Ilm oli peaaegu suviselt soe.
Esmalt läksid 1. ja 2. klass kalepurjekaga sõitma ning 3. ja 4. klass muuseumi kalu õppima.
Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv, mille pindala on umbes 270 km². Järve keskmine sügavus on 2,8 meetrit, suurim sügavus küündib 6 meetrini. Vesi on järves liivast ja mudast sogane ja värvilt kollakasroheline. Rahvasuus öeldi selle kohta "virtsa" värv (sellest ka järve nimi). Võrtsjärves on mitu saart: Ainsaar, Heinassaar, Petassaar, Pähksaar, Rättsaar, Tondisaar, samuti Leie, Soolika ja Suurkivi vare, Pikkvare ja Heinassaare vare ehk Kanakese saar.
Võrtsjärvel oli iseloomulikuks ja põliseks kalapüügiviisiks läbi aegade kale. Kale oli algselt laia suudmega(1,2 x 3,6 m) ja 3,6 m pikkune purjusteta võrkkott. Võrkkotti veeti väikese nelinurkse purjega varustatud paadiga allatuult triivides. Üks veoköitest kinnitati paadi ahtri, teine vööri külge. Püüdjaid oli tavaliselt kaks. Kumbki neist hoidis käes võrgu külge kinnitatud peenikest tundenööri, mis signaliseeris kala võrku sattumisest. Siis tõsteti võrkkott kiiresti üles, kala tõsteti välja ja seejärel lasti uuesti tagasi. Paat triivis pärituult seni kuni jõuti kalda lähedale. Siis tõmmati võrkkott paati ja aerutati paat vastu tuult (sageli 6-8 km) üles ja seejärel hakati uuesti kaletama.
Võrtsjärvel oli iseloomulikuks ja põliseks kalapüügiviisiks läbi aegade kale. Kale oli algselt laia suudmega(1,2 x 3,6 m) ja 3,6 m pikkune purjusteta võrkkott. Võrkkotti veeti väikese nelinurkse purjega varustatud paadiga allatuult triivides. Üks veoköitest kinnitati paadi ahtri, teine vööri külge. Püüdjaid oli tavaliselt kaks. Kumbki neist hoidis käes võrgu külge kinnitatud peenikest tundenööri, mis signaliseeris kala võrku sattumisest. Siis tõsteti võrkkott kiiresti üles, kala tõsteti välja ja seejärel lasti uuesti tagasi. Paat triivis pärituult seni kuni jõuti kalda lähedale. Siis tõmmati võrkkott paati ja aerutati paat vastu tuult (sageli 6-8 km) üles ja seejärel hakati uuesti kaletama.
Meie sõitsime kalepurjekaga "Paula", mis on valminud 2005. aastal. Kalepurjeka kapten oli muhe mees, kes rääkis meile kalepurjekate ajaloost ja Võrtsjärvest ning vastas kõigile tekkinud küsimustele.
Kõik soovijad said endale ümber päästevestid. Sõit järvel oli väga vahva!
Järvel oli jahedam, seepärast panid lapsed mütsid- kapuutsid pähe või otsisid sooja kajutis.
Esialgu sõitsime välja mootorijõul, hiljem tõmmati purjed üles ja meid hakkas edasi viima tuul.
Seejärel läksime muuseumi. Akvaariumites elasid järgmised kalad: angerjas, ahven, koha, haug, koger, hõbekoger, karpkala, säinas, särg, roosärg, linask, viidikas, rünt, säga, teib, turb, latikas, nurg, kiisk, luts, sterlet, kaug-ida unimudil, hink, lest, vingerjas, luukarits, tõugjas.
Leidsime maismaaloomade ja kalade erinevused, vaatlesime kalade kehaehitust: uimi, nahka, soomuseid, lõpuseid, vees hingamist, paljunemist. Õppisime ahvenat, haugi, särge ja angerjat ära tundma.
Leidsime maismaaloomade ja kalade erinevused, vaatlesime kalade kehaehitust: uimi, nahka, soomuseid, lõpuseid, vees hingamist, paljunemist. Õppisime ahvenat, haugi, särge ja angerjat ära tundma.
Lõpuks meisterdasime värvilisest paberist kalad.
Kui kõht oli täis söödud, oli aeg asuda koduteele. Rahakotti sai kergendada Otepääl.
Kogu üritus (sõit, programm) oli lastele tasuta. Õpetlikku üritust finantseeris KIK. Lastele meeldis õppereis väga ja nad said juurde palju uusi teadmisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar